Ungarlased

 

Ferenc Puskás. Temast siin juttu pole, aga ta on ungarlane. Tuntud.

Lubasin selle postituse kirjutada kuu aega tagasi, kuid seda ma ei teinud, sest arvasin, et keegi ei pane tähele. Lõpuks kaks inimest panid tähele. Seega siin ta on: 

Ungarlasi ei ole keeruline mõista, kuid teatud asjad panevad üht kulmu millimeetri jagu kergitama. Tegemist on rahvaga, kel on kaks riiklikku püha, mis mõlemad tähistavad millegi kaotamist. Ehk riiklikud tähtpäevad on mälestamispäevad. Üks on pühendatud 1848. aasta revolutsioonile, millega sooviti välja võidelda iseseisvus, kuid kaotati; teine 1956. aasta revolutsioonile, mis julmalt maha suruti. Viimane neist langeb kokku 1989. aasta Kolmanda vabariigi väljakuulutamisega, kuid selle juurde tulen hiljem tagasi. Enne, kui ma siia kolisin, rääkisid mu ameerika sõbrad, et ungarlased on mossis ja kibestunud. Pole ka ime, kui riiklikel tähtpäevadel pead midagi leinama. Samas pole ka viimase saja aasta ajalugu riigile just meelakkumine polnud. Trianoni rahulepinguga anti nende maad naabritele, kellega läbisaamine just kõige parem pole. Samuti pole enese identiteediotsingud ühese mõistetavuseni viinud. Mind see väidetav kibestumus ja mossis olek ei heidutanud, olin pigem rõõmus – see tundus midagi hubast ja kodust, aitab paremini kohaneda.

Kui meie, eestlased, peame teisi soomeugri rahvaid, sealhulgas ungarlasi, oma hõimuvelledeks, kuigi kaugeteks, siis neil teiste soomeugrilaste vastu selliseid tundeid pole – kaugel sellest. Kui ma seminaris rääkisin, et meil Eestis viidatakse ungarlastele kui “hõimuvelledele”, siis mind naerdi välja. Ungarlased ei ole täiel määral omaks võtnud mingit ugri päritolu. Ja need kes on, pigem võtavad seda kui karmi saatusega leppimist ja ei pööra sellele mingit tähelepanu. See pole nende jaoks isegi teisejärguline, vaid isegi midagi kaugemat. Nimelt, kui 19. sajandil hakkasid levima rahvuslikud ideed ja ungarlaste slaavlastest naabrite või nende enda riigis elavate slaavlaste haritlased ajasid oma panslavismi asja ning lääne pool sakslased oma ühendamise asja, siis ungarlased ei osanud midagi kosta. Tühjus! Mõte, et ungarlaste sugulased on mingisugused kuradi koopaelanikud, trummi taguvad tundra metslased ja eskimod sellistest Vene impeeriumi paikadest, kuhu üski tsiviliseeritud hing oma jalga ei tõsta, ei tundunud eriti ahvatlev. Teooria ungarlastest kui ugri rahvast oli rahvuslik solvang ja läänest pärinev vandenõu ungarlasi alavääristada! Mulle öeldi seminaris, et vabandage väga, härra Jõeszaar, aga tollal ei olnud eestlased ja soomlased just need rahvad, kellega oleks tahtnud mingit sugulust tunda. Ungarlaste sugulane pidi olema mingisugune ristsugutis kapten Bertorellist ja hunnide Attilast, Päikesekuningast ja Tšingis-Khaanist. Keegi Lord Flashhearti laadne, aga kelle vunts oleks guljašisem ning kaabu kõrgem ja sulelisem. Ungarlased mõistsid, et nad on tulnud idast ja seega hakati toona tundma sidet nii türklaste kui hunnidega. Attila on ju siiani üsna levinud nimi. Nad tahtsid tunda end kui ida ja lääne ühendajat. Tegelikult suurem osa (Kesk- ja Ida-)Euroopa rahvaist tahaks end pidada ida ja lääne ühendajaiks. Ungarlased lihtsalt mõtlesid, et kuna nad ise on idast, siis ehk on selleks väiteks rohkem õigust.

Et Ungari ajalugu on suur ja võimas, ei tahaks hakata kutsuma seda identiteediotsingut just identiteedikriisiks, aga põlvnemise koha pealt on endiselt lahkarvamusi. Eriti palju võtab selle kohta sõna tänane paremäärmuslik partei Jobbik, mis ajab poliitikat, et ungarlased on kas sumerite või sküütide otsesed järeltulijad. Neid versioone on mitmeid. Igatahes neile see soomeugri teooria ei istu. Nagu rääkida kristlikule fundamentalistile evolutsiooniteooriast. "See on ju lihtsalt teooria!" Samuti on ju ka gravitatsiooniteooria "lihtsalt teooria" või mis? Otsige näiteks youtube’ist ungarlaste põlvemise kohta videosid. Peamiselt seisneb sisu selles, et ungarlased on sumerite/sküütide/turkide/hunnide (sõltuvalt lähenemisest) järeltulijad ja rumeenlased pole vaatamata nende keelele tegelikult mingisugune Ladina-Euroopa rahvas, vaid metslased ja mustlased. Rumeenia keel pidavat olema mingisugune 19. sajandi konstruktsioon. Erinevad ülistavad teooriad ja ajalooline traagika on viinud paremäärmusliku maailmavaate populaarsuseni. Näiteks pärast Esimest maailmasõda, kui lisaks kõigeke muule jäi Ungarile üksnes 28% oma varasemast territooriumist ja 31% ungarlastest sattus elama naaberriikidesse, hakkas riigis tegutsema üle saja paremäärmusliku rühmituse. Üks neist oli Ferenc Szálasi ungarismi ideoloogia, milles nähti Ungarit kui ida ja lääne ühendajat; ideaalis üht kolmest Euroopa suurriigist (teised Saksamaa ja Itaalia); ning ungarlasi kui valitsevat inimrassi.  Ka praegu, 21. sajandil, loodi Ungaris loodi uus, Jobbikust veelgi parempoolsem partei, mis vist pole veel registreeritud, aga sidemed Kreeka Kuldse Koidikuga on olemas. Väidetavalt polevat Jobbik piisavalt äärmuslik.

Need tavaliselt inimesed (ehk valdav enamus), kes pole paremäärmuslased, on samas äärmiselt ükskõiksed enam-vähem kõige osas. See on lausa rahvuslik ükskõiksus. Sellest on suuresti mõjutatud tänapäevane leigus ugri asjade kohta ning isegi teooria pooldajad peavad udmurte ja muid selliseid liiga kaugeiks nii ajalooliselt, keeleliselt kui geograafiliselt. Eks neil ole õigus. Miks nad peaksidki otsima vendlust mingite pooleldi venestatud šamaanidelt, kui neil endal nii võimas Kesk-Euroopa kultuur, Liszt ja Rubik?

Rahvuslik ükskõiksus väljendub suuresti riigi poliitikas. Näiteks 2003. aasta referendumist, millega otsustati riigi liitumine Euroopa Liiduga, võttis osa 2004. aastal liitunud liikmesriikidest kõige vähem valijaid: 45,6%. Õnneks olid ungarlased oma rahvuslikku ükskõiksust juba varasemalt teadvustanud ja 1997. aastal vastu võetud seaduse järgi ei pidanud referendumi läbimiseks osalema 50%, vaid 25% valijaist. Tõsi, tegelikult tullakse ikka tänavale ka, kui vaja. Ja mitte üsknes 1956. aastal, vaid näiteks 2006. aastal, kui avalikkusesse lekkis toonase peaministri Ferenc Gyurcsány salajane kõne oma kaaslatele sotsialistlikust parteist, et peale nende asjade, mille tema enda valitsus on totaalselt perse keeranud, pole nad riigis absoluutselt sittagi teinud, lillegi liigutand. Vabandage väljenduse pärast, aga just nii ta ütleski. Ega praegugi pole Ungaris ühtegi suuremat erakonda, keda mina valiks. Võib-olla näitab seegi rahva ükskõiksust, et riiki valitseb poolautoritaarne Fidesz, kes vastavalt oma partei hüvanguks riiki totaalselt ümber korraldab - just seepärast neid ma ei valiks. Suuruselt teine on sotsialistid, keda ma ei valiks, sest nad on sotsialistid; kolmas on pisut liiga äärmuslike kalduvustega Jobbik - eip. Lisaks on valitsuskoalitsioonis ka kristlikud demokraadid, kuid tegelikult on tegemist Fideszi satelliitparteiga.

Veider lugu on siin 1989. aastal Kolmanda vabariigi väljakuulutamise ja sellele üsna pea järgnenud aastatega. Erinevalt Poolast ja Tšehhoslovakkiast tekkis initsiatiiv üleminekuks demokraatiale just ülaltpoolt, riigi- ja parteijuhtidelt, mitte rahva seast. Rahvas, kes tänavale tuli, tegi seda vaid selleks, et öelda “okei, nõus”. (Huvitav paralleel on siinkohal 1932. aastaga, mil võimule tulnud Gyüla Gömbös hakkas Ungarist fašistlikku riiki ehitama samuti ülalt alla, initsiatiiv ja elluviimine oli rahvusliku ükskõiksuse tõttu just selles suunas.) Ehkki Ungari oli 1980. aastate lõpuks majanduslikult ikka väga täbaras olukorras ja toonane süsteem ei töötanud absoluutselt, siis riigis olid võrreldes teiste kommunismimaadega teatud vabadused. Seda kutsutake guljašikommunismiks. Üheks nendest oli piiratud ettevõtlusvabadus, mida riiklikud institutsioonid ka kusjuures kaitsesid. See tähendas, et näiteks poolakad käisid Ungaris äri ajamas, turul kraami müümas. Teine vabadus oli neil piiridega. Kui räägitakse Berliini müürist ja Raudsest eesriidest, siis Ungari ja Austria piir oli täiesti tavaline. Ei lastud seal eriti kedagi maha ega aetud väga suuri koeri kallale. Inimesed said ajastu kohta võrdlemisi vabalt Läänes käia. Lõpuks lõigati üks traataed maha, aga võrreldes Berliini müüri lammutamisega oli see köömes. Seetõttu läksid paljud idasakslased just läbi Ungari oma Trabantidega Austria kaudu Saksamaa Liiduvabariiki, kui olukord 1980. aastate lõpus täbaraks hakkas muutuma. Aga piiratud majandusvabadus ja kommunismimaailma mõttes üsna avatud avatud piirid ei tähendanud seda, et režiim oleks just midagi imelist ja head olnud. Vaatamata piiratud vabadustele suutis ainuparteivalitsus riik majandusliku kollapsi äärele tüürida ja ega sõnavabaduse jms asjad polnud samuti kõige paremas korras. Kui režiim lõpuks murti ja uus Vabariik välja kuulutati, siis tundus, et vanade kommarite ja Ungari Sotsialistliku Töölispartei laulud on lauldud. Partei jäi siiski alles ja nimetati ümber Ungari Sotsialistlikuks Parteiks. Vanad juhid esimestel valimistel oma eelnevat võimupositsiooni ära kasutada ei suutnud ja jäädi neljandaks, langeti opositisooni. Süsteemimuutusega kaasnenud eufoorias suleti vanad kommarid poliitilisse isolatsiooni ning nende parteid peeti krüptokommunistlikuks. 

Ja mis juhtus 4 aastat hiljem – vanad kommarid panid pika puuga kinni 1994. aasta valimised. Tegelikult vahetati parteis suur osa vanu kommareid küll välja ja tehti totaalne mainemuutus, kuid peaministriks sai sotsialistliku Ungari viimane välisminister Gyula Horn, kes oma minevikus liitus 1956. aastal revolutsiooni maha surumiseks loodud Ungari Sotsialistiku Töölisparteiga. Hea küll, siinkohal ütleme ära, et asjad niivõrd mustvalged polnud (algselt oli vist partei pigem revolutsionääride poolel), aga tõsiasi on see, et pärast revolutsiooni maha surumist Ungari Sotsialistlik Töölispartei pukki pandi ja 1956ndal Horn sellega ka liitus. 1994. aasta valimisvõit tuli muuhulgas tänu rasketel 1990. algusaastatel kasvanud Kádári aja nostalgiale. Kádár oli mees, kes juhtis riiki 1956. aastast kuni mitte väga võiduka lõpuni 1988. aastal. Seega nostalgia tekkimiseks läks vaja vaid mõnd üksikut aastat. 

Mind, eestlast, pani alguses selline asjade käik väga imestama, et kuidas 5 aastat pärast uue Vabariigi väljakuulutamist valitakse massiliselt endist ainuparteid, aga olgem ausad - Eesti ja Ungari olukord oli toona väga erinev. Oleks ju loll ja üldistav kõik endisi sotsialistlikke riiki ühte patta panna. Pealegi valiti meilgi presidendiks endine EKP (noorematele lugejatele: Eesti Kommunistlik Partei, mitte Euroopa Keskpank) mees Arnold Rüütel ning praeguse peaministri minevik oli sügavalt seotud sama organisatsiooniga. Aga mis teha, kui poliitgeen ikka domineerib, siis on väga raske vastu panna ahvatlusele omada mingit võimupositsiooni, olgu režiim milline tahes. Ja eks see ole nõnda igal pool.

Aga hea küll, aitab mölast ja heietamisest - tagasi teema juurde. Ungarlased. Millised nad siis lõppkokkuvõttes on? Tegemist on täiesti normaalse rahvaga. Ma ise ei leia, et tegu oleks mossis ja kibestunud rahvaga, sest minu jaoks on täiesti normaalne käitumine, et inimesed ei mana ilma põhjuseta pidevalt võltsi naeratust ette, nagu Southwesterni raamatumüüjad. Poes käimisegi teeb palju lihtsamaks see, et müüjad ei hakka tühja loba ajama, vaid ütlevad konkreetselt “Tere!” / “Kas teil kliendikaarti on?” / “See teeb 5280 forintit.” / “Nägemist!” Ükskord sattusin tööpäeval umbes kella kümne paiku suurde kaubanduskeskusse, sest tahtsin endale kanada puuraiduri mütsi leida, rahvast oli vähe ja siis hakati igas poes küll pärima, et “Kas ma saan teid aidata?”. Oli näha, et minu kohmetust vastusest “Eeee....ei, ma vaatan lihtsalt ja, noh, ...äää.... aitäh või... ee.. jah-ei...” tundsid nad kergendust, sest pigem poleks tahtnud seda tüütut küsimust küsima hakatagi, aga lollakad ülemused on seda juurutanud kui mingit turundusstrateegiat. Veelgi enam tundsid nad kergendust, et ka mina olin kohmetu, sest ka neil endal tundus ebamugav. Aastavahetusele järgnenud sooduspakkumiste ajal oli sama kaubanduskeskus tuugalt rahvast täis ja siis õnneks keegi viisakust ei pidanud teesklema. Igaüks ajagu oma rida, kurat võtku!

Ungarlased on slaavlaste, germaanlaste ja romaani rahvaste vahel lõksus ning seetõttu on nad pigem väga iseteadlikud ja isepäised, kuid rahvuslikut ükskõiksed. Neid, kes sumerite teooriat ei usu, pigem ei huvitagi ungarlaste iidne päritolu, kuivõrd sajandite vältel saavutatu. Ja seda pole vähe. Põhjust rahvuslikuks uhkuseks on küllaga.

Üldiselt on eestlasel Ungaris väga mõnus ja hea olla. Mingit erilist kultuurišokki pole ja igapäevane käitumine ei nõua üleliigseid pingutusi, põselihaste venitamist ega tekita ebamugavust, mida öelda või teha. Tuleb lihtsalt olla, lasta teistel olla ja vaadata asjadele ükskõikselt. Kõige paremini võtavad asja kokku väga konkreetsed hoiatuspildid trammides, mis väidavad järgmist:

-       Suure seljakotiga tulles paiguta see maha, et teistel oleks rohkem ruumi.

-       Trammides võivad olla taskuvargad.

-       Keelatud on süüa burksi, jäätist ja juua kõrrega karastusjooke.

-       Hoia suu kinni ja ära tüüta võõraid inimesi oma mölaga.

Seega võtan hoiatussildist õppust ja enam ei tüüta inimesi oma mölaga.

Lõpp.