Ungarlased

 

Ferenc Puskás. Temast siin juttu pole, aga ta on ungarlane. Tuntud.

Lubasin selle postituse kirjutada kuu aega tagasi, kuid seda ma ei teinud, sest arvasin, et keegi ei pane tähele. Lõpuks kaks inimest panid tähele. Seega siin ta on: 

Ungarlasi ei ole keeruline mõista, kuid teatud asjad panevad üht kulmu millimeetri jagu kergitama. Tegemist on rahvaga, kel on kaks riiklikku püha, mis mõlemad tähistavad millegi kaotamist. Ehk riiklikud tähtpäevad on mälestamispäevad. Üks on pühendatud 1848. aasta revolutsioonile, millega sooviti välja võidelda iseseisvus, kuid kaotati; teine 1956. aasta revolutsioonile, mis julmalt maha suruti. Viimane neist langeb kokku 1989. aasta Kolmanda vabariigi väljakuulutamisega, kuid selle juurde tulen hiljem tagasi. Enne, kui ma siia kolisin, rääkisid mu ameerika sõbrad, et ungarlased on mossis ja kibestunud. Pole ka ime, kui riiklikel tähtpäevadel pead midagi leinama. Samas pole ka viimase saja aasta ajalugu riigile just meelakkumine polnud. Trianoni rahulepinguga anti nende maad naabritele, kellega läbisaamine just kõige parem pole. Samuti pole enese identiteediotsingud ühese mõistetavuseni viinud. Mind see väidetav kibestumus ja mossis olek ei heidutanud, olin pigem rõõmus – see tundus midagi hubast ja kodust, aitab paremini kohaneda.

Kui meie, eestlased, peame teisi soomeugri rahvaid, sealhulgas ungarlasi, oma hõimuvelledeks, kuigi kaugeteks, siis neil teiste soomeugrilaste vastu selliseid tundeid pole – kaugel sellest. Kui ma seminaris rääkisin, et meil Eestis viidatakse ungarlastele kui “hõimuvelledele”, siis mind naerdi välja. Ungarlased ei ole täiel määral omaks võtnud mingit ugri päritolu. Ja need kes on, pigem võtavad seda kui karmi saatusega leppimist ja ei pööra sellele mingit tähelepanu. See pole nende jaoks isegi teisejärguline, vaid isegi midagi kaugemat. Nimelt, kui 19. sajandil hakkasid levima rahvuslikud ideed ja ungarlaste slaavlastest naabrite või nende enda riigis elavate slaavlaste haritlased ajasid oma panslavismi asja ning lääne pool sakslased oma ühendamise asja, siis ungarlased ei osanud midagi kosta. Tühjus! Mõte, et ungarlaste sugulased on mingisugused kuradi koopaelanikud, trummi taguvad tundra metslased ja eskimod sellistest Vene impeeriumi paikadest, kuhu üski tsiviliseeritud hing oma jalga ei tõsta, ei tundunud eriti ahvatlev. Teooria ungarlastest kui ugri rahvast oli rahvuslik solvang ja läänest pärinev vandenõu ungarlasi alavääristada! Mulle öeldi seminaris, et vabandage väga, härra Jõeszaar, aga tollal ei olnud eestlased ja soomlased just need rahvad, kellega oleks tahtnud mingit sugulust tunda. Ungarlaste sugulane pidi olema mingisugune ristsugutis kapten Bertorellist ja hunnide Attilast, Päikesekuningast ja Tšingis-Khaanist. Keegi Lord Flashhearti laadne, aga kelle vunts oleks guljašisem ning kaabu kõrgem ja sulelisem. Ungarlased mõistsid, et nad on tulnud idast ja seega hakati toona tundma sidet nii türklaste kui hunnidega. Attila on ju siiani üsna levinud nimi. Nad tahtsid tunda end kui ida ja lääne ühendajat. Tegelikult suurem osa (Kesk- ja Ida-)Euroopa rahvaist tahaks end pidada ida ja lääne ühendajaiks. Ungarlased lihtsalt mõtlesid, et kuna nad ise on idast, siis ehk on selleks väiteks rohkem õigust.

Et Ungari ajalugu on suur ja võimas, ei tahaks hakata kutsuma seda identiteediotsingut just identiteedikriisiks, aga põlvnemise koha pealt on endiselt lahkarvamusi. Eriti palju võtab selle kohta sõna tänane paremäärmuslik partei Jobbik, mis ajab poliitikat, et ungarlased on kas sumerite või sküütide otsesed järeltulijad. Neid versioone on mitmeid. Igatahes neile see soomeugri teooria ei istu. Nagu rääkida kristlikule fundamentalistile evolutsiooniteooriast. "See on ju lihtsalt teooria!" Samuti on ju ka gravitatsiooniteooria "lihtsalt teooria" või mis? Otsige näiteks youtube’ist ungarlaste põlvemise kohta videosid. Peamiselt seisneb sisu selles, et ungarlased on sumerite/sküütide/turkide/hunnide (sõltuvalt lähenemisest) järeltulijad ja rumeenlased pole vaatamata nende keelele tegelikult mingisugune Ladina-Euroopa rahvas, vaid metslased ja mustlased. Rumeenia keel pidavat olema mingisugune 19. sajandi konstruktsioon. Erinevad ülistavad teooriad ja ajalooline traagika on viinud paremäärmusliku maailmavaate populaarsuseni. Näiteks pärast Esimest maailmasõda, kui lisaks kõigeke muule jäi Ungarile üksnes 28% oma varasemast territooriumist ja 31% ungarlastest sattus elama naaberriikidesse, hakkas riigis tegutsema üle saja paremäärmusliku rühmituse. Üks neist oli Ferenc Szálasi ungarismi ideoloogia, milles nähti Ungarit kui ida ja lääne ühendajat; ideaalis üht kolmest Euroopa suurriigist (teised Saksamaa ja Itaalia); ning ungarlasi kui valitsevat inimrassi.  Ka praegu, 21. sajandil, loodi Ungaris loodi uus, Jobbikust veelgi parempoolsem partei, mis vist pole veel registreeritud, aga sidemed Kreeka Kuldse Koidikuga on olemas. Väidetavalt polevat Jobbik piisavalt äärmuslik.

Need tavaliselt inimesed (ehk valdav enamus), kes pole paremäärmuslased, on samas äärmiselt ükskõiksed enam-vähem kõige osas. See on lausa rahvuslik ükskõiksus. Sellest on suuresti mõjutatud tänapäevane leigus ugri asjade kohta ning isegi teooria pooldajad peavad udmurte ja muid selliseid liiga kaugeiks nii ajalooliselt, keeleliselt kui geograafiliselt. Eks neil ole õigus. Miks nad peaksidki otsima vendlust mingite pooleldi venestatud šamaanidelt, kui neil endal nii võimas Kesk-Euroopa kultuur, Liszt ja Rubik?

Rahvuslik ükskõiksus väljendub suuresti riigi poliitikas. Näiteks 2003. aasta referendumist, millega otsustati riigi liitumine Euroopa Liiduga, võttis osa 2004. aastal liitunud liikmesriikidest kõige vähem valijaid: 45,6%. Õnneks olid ungarlased oma rahvuslikku ükskõiksust juba varasemalt teadvustanud ja 1997. aastal vastu võetud seaduse järgi ei pidanud referendumi läbimiseks osalema 50%, vaid 25% valijaist. Tõsi, tegelikult tullakse ikka tänavale ka, kui vaja. Ja mitte üsknes 1956. aastal, vaid näiteks 2006. aastal, kui avalikkusesse lekkis toonase peaministri Ferenc Gyurcsány salajane kõne oma kaaslatele sotsialistlikust parteist, et peale nende asjade, mille tema enda valitsus on totaalselt perse keeranud, pole nad riigis absoluutselt sittagi teinud, lillegi liigutand. Vabandage väljenduse pärast, aga just nii ta ütleski. Ega praegugi pole Ungaris ühtegi suuremat erakonda, keda mina valiks. Võib-olla näitab seegi rahva ükskõiksust, et riiki valitseb poolautoritaarne Fidesz, kes vastavalt oma partei hüvanguks riiki totaalselt ümber korraldab - just seepärast neid ma ei valiks. Suuruselt teine on sotsialistid, keda ma ei valiks, sest nad on sotsialistid; kolmas on pisut liiga äärmuslike kalduvustega Jobbik - eip. Lisaks on valitsuskoalitsioonis ka kristlikud demokraadid, kuid tegelikult on tegemist Fideszi satelliitparteiga.

Veider lugu on siin 1989. aastal Kolmanda vabariigi väljakuulutamise ja sellele üsna pea järgnenud aastatega. Erinevalt Poolast ja Tšehhoslovakkiast tekkis initsiatiiv üleminekuks demokraatiale just ülaltpoolt, riigi- ja parteijuhtidelt, mitte rahva seast. Rahvas, kes tänavale tuli, tegi seda vaid selleks, et öelda “okei, nõus”. (Huvitav paralleel on siinkohal 1932. aastaga, mil võimule tulnud Gyüla Gömbös hakkas Ungarist fašistlikku riiki ehitama samuti ülalt alla, initsiatiiv ja elluviimine oli rahvusliku ükskõiksuse tõttu just selles suunas.) Ehkki Ungari oli 1980. aastate lõpuks majanduslikult ikka väga täbaras olukorras ja toonane süsteem ei töötanud absoluutselt, siis riigis olid võrreldes teiste kommunismimaadega teatud vabadused. Seda kutsutake guljašikommunismiks. Üheks nendest oli piiratud ettevõtlusvabadus, mida riiklikud institutsioonid ka kusjuures kaitsesid. See tähendas, et näiteks poolakad käisid Ungaris äri ajamas, turul kraami müümas. Teine vabadus oli neil piiridega. Kui räägitakse Berliini müürist ja Raudsest eesriidest, siis Ungari ja Austria piir oli täiesti tavaline. Ei lastud seal eriti kedagi maha ega aetud väga suuri koeri kallale. Inimesed said ajastu kohta võrdlemisi vabalt Läänes käia. Lõpuks lõigati üks traataed maha, aga võrreldes Berliini müüri lammutamisega oli see köömes. Seetõttu läksid paljud idasakslased just läbi Ungari oma Trabantidega Austria kaudu Saksamaa Liiduvabariiki, kui olukord 1980. aastate lõpus täbaraks hakkas muutuma. Aga piiratud majandusvabadus ja kommunismimaailma mõttes üsna avatud avatud piirid ei tähendanud seda, et režiim oleks just midagi imelist ja head olnud. Vaatamata piiratud vabadustele suutis ainuparteivalitsus riik majandusliku kollapsi äärele tüürida ja ega sõnavabaduse jms asjad polnud samuti kõige paremas korras. Kui režiim lõpuks murti ja uus Vabariik välja kuulutati, siis tundus, et vanade kommarite ja Ungari Sotsialistliku Töölispartei laulud on lauldud. Partei jäi siiski alles ja nimetati ümber Ungari Sotsialistlikuks Parteiks. Vanad juhid esimestel valimistel oma eelnevat võimupositsiooni ära kasutada ei suutnud ja jäädi neljandaks, langeti opositisooni. Süsteemimuutusega kaasnenud eufoorias suleti vanad kommarid poliitilisse isolatsiooni ning nende parteid peeti krüptokommunistlikuks. 

Ja mis juhtus 4 aastat hiljem – vanad kommarid panid pika puuga kinni 1994. aasta valimised. Tegelikult vahetati parteis suur osa vanu kommareid küll välja ja tehti totaalne mainemuutus, kuid peaministriks sai sotsialistliku Ungari viimane välisminister Gyula Horn, kes oma minevikus liitus 1956. aastal revolutsiooni maha surumiseks loodud Ungari Sotsialistiku Töölisparteiga. Hea küll, siinkohal ütleme ära, et asjad niivõrd mustvalged polnud (algselt oli vist partei pigem revolutsionääride poolel), aga tõsiasi on see, et pärast revolutsiooni maha surumist Ungari Sotsialistlik Töölispartei pukki pandi ja 1956ndal Horn sellega ka liitus. 1994. aasta valimisvõit tuli muuhulgas tänu rasketel 1990. algusaastatel kasvanud Kádári aja nostalgiale. Kádár oli mees, kes juhtis riiki 1956. aastast kuni mitte väga võiduka lõpuni 1988. aastal. Seega nostalgia tekkimiseks läks vaja vaid mõnd üksikut aastat. 

Mind, eestlast, pani alguses selline asjade käik väga imestama, et kuidas 5 aastat pärast uue Vabariigi väljakuulutamist valitakse massiliselt endist ainuparteid, aga olgem ausad - Eesti ja Ungari olukord oli toona väga erinev. Oleks ju loll ja üldistav kõik endisi sotsialistlikke riiki ühte patta panna. Pealegi valiti meilgi presidendiks endine EKP (noorematele lugejatele: Eesti Kommunistlik Partei, mitte Euroopa Keskpank) mees Arnold Rüütel ning praeguse peaministri minevik oli sügavalt seotud sama organisatsiooniga. Aga mis teha, kui poliitgeen ikka domineerib, siis on väga raske vastu panna ahvatlusele omada mingit võimupositsiooni, olgu režiim milline tahes. Ja eks see ole nõnda igal pool.

Aga hea küll, aitab mölast ja heietamisest - tagasi teema juurde. Ungarlased. Millised nad siis lõppkokkuvõttes on? Tegemist on täiesti normaalse rahvaga. Ma ise ei leia, et tegu oleks mossis ja kibestunud rahvaga, sest minu jaoks on täiesti normaalne käitumine, et inimesed ei mana ilma põhjuseta pidevalt võltsi naeratust ette, nagu Southwesterni raamatumüüjad. Poes käimisegi teeb palju lihtsamaks see, et müüjad ei hakka tühja loba ajama, vaid ütlevad konkreetselt “Tere!” / “Kas teil kliendikaarti on?” / “See teeb 5280 forintit.” / “Nägemist!” Ükskord sattusin tööpäeval umbes kella kümne paiku suurde kaubanduskeskusse, sest tahtsin endale kanada puuraiduri mütsi leida, rahvast oli vähe ja siis hakati igas poes küll pärima, et “Kas ma saan teid aidata?”. Oli näha, et minu kohmetust vastusest “Eeee....ei, ma vaatan lihtsalt ja, noh, ...äää.... aitäh või... ee.. jah-ei...” tundsid nad kergendust, sest pigem poleks tahtnud seda tüütut küsimust küsima hakatagi, aga lollakad ülemused on seda juurutanud kui mingit turundusstrateegiat. Veelgi enam tundsid nad kergendust, et ka mina olin kohmetu, sest ka neil endal tundus ebamugav. Aastavahetusele järgnenud sooduspakkumiste ajal oli sama kaubanduskeskus tuugalt rahvast täis ja siis õnneks keegi viisakust ei pidanud teesklema. Igaüks ajagu oma rida, kurat võtku!

Ungarlased on slaavlaste, germaanlaste ja romaani rahvaste vahel lõksus ning seetõttu on nad pigem väga iseteadlikud ja isepäised, kuid rahvuslikut ükskõiksed. Neid, kes sumerite teooriat ei usu, pigem ei huvitagi ungarlaste iidne päritolu, kuivõrd sajandite vältel saavutatu. Ja seda pole vähe. Põhjust rahvuslikuks uhkuseks on küllaga.

Üldiselt on eestlasel Ungaris väga mõnus ja hea olla. Mingit erilist kultuurišokki pole ja igapäevane käitumine ei nõua üleliigseid pingutusi, põselihaste venitamist ega tekita ebamugavust, mida öelda või teha. Tuleb lihtsalt olla, lasta teistel olla ja vaadata asjadele ükskõikselt. Kõige paremini võtavad asja kokku väga konkreetsed hoiatuspildid trammides, mis väidavad järgmist:

-       Suure seljakotiga tulles paiguta see maha, et teistel oleks rohkem ruumi.

-       Trammides võivad olla taskuvargad.

-       Keelatud on süüa burksi, jäätist ja juua kõrrega karastusjooke.

-       Hoia suu kinni ja ära tüüta võõraid inimesi oma mölaga.

Seega võtan hoiatussildist õppust ja enam ei tüüta inimesi oma mölaga.

Lõpp.

Mustlased

Sõna “mustlane” on eesti keeli üsna lihtne ja maalähedane nimetus ühe rahva kohta. Aga erilist vahet pole, sest Eestis on mustlasi vähe. Probleeme tekitab see võib-olla poliitkorrektsetel, kes soovivad leida asendussõna “neegri” kohta. “Mustanahaline” longab liiga pikalt ja keeletalgutel välja pakutud “pruunlane” viitab pigem ühes populaarses animasarjas Mr Hankey nime all tuntud tegelasele. Mustlaste endi keele järgi peaks neid nimetama “romadeks” või “romideks”. Rom tähendab ju inimest. Aga, kurat võtku, mõni lihtsameelne hakkab siis neid segi ajama roomlastega. Inglise keeles tuleb nimi “gypsy” kreekakeelsest sõnast “Aigyptioi”, mis tähistab egiptlast. Ega see ka päris õige pole. Mitmetes siinse piirkonna keeltes (ungari k “cigány”) tuleb väidetavalt teisest kreekakeelsest sõnast “Atsinganos”, mis hoopiski “puutumatut”. Aga kui juba puutumisest rääkida, siis minul mustlastega erilist kokkupuudet pole olnud, mistõttu see viimane sobibki kõige paremini.

Ma ei saanud alguses üldse aru, millised on mustlased ja millised mitte. Tegelikult ei saa siiani pihta. Riides käivad kõik samamoodi, käituvad samamoodi. Mõnel võib olla tumedam nahavärv, aga ka ungarlasel võib olla tumedam nahavärv. Ma ju tulin otse Gruusiast, kus mustlaste riietus ja rahaanuv käitumine torkas silma. Naised palusid pealetükkivalt üheksat last süles hoides rahalist toetust. Mõned lapsed paigutati tänavale pappalusele, millel kutsikasilmi tehes üritati kõrvalolevasse purki möödujatelt münti meelitada. Tänaval järele jooksvale mustlaslapsele paarkümmend tetrit andes hüppas nurga tagant välja 20 samasugust, kes samuti oma osa nõudsid. Sellistesse situatsioonidesse sattununa hakkasid juba refleksist kurjalt hüüdma “Ara-ara-ara!!”  Irooniline on see, et väidetavalt on Gruusia mustlased hoopiski kurdi rahvusest.

Tõsi, ma elan Keleti pályaudvari (Ida raudteejaama) lähedal ja seega leidub mõni mustlase välimusega tegelane, kes üritab suitsu ja kodukootud kindaid müüa, aga ärilist tegevust mina maha ei laida. Las müüvad. Kodutute ja kerjuste hulgas pole ma näinud ühtegi mustlast, pigem on tegu elu hammasrataste vahele jäänud ungarlastega. Minuga pole kordagi juhtunud seda, et keegi tuleks otseselt ja isiklikult raha anuma. Seega pole ka otsest kokkupuudet.

Räägitakse küll, et teatud piirkondades, kus mustlaste arvukus suurem, on ka mitmeid probleeme. Nimelt üks pooleldi inglise, pooleldi ungari päritolu ajakirjanik rääkis, et tema ema on pärit ühest väiksemast linnast, kus suviti lülitatakse vesi ja elekter välja, sest suure osa moodustavad mustlased ja ilmselt siis tekib probleeme arvete maksmisega, mis mõjutab kogu ülejäänud kogukonda.

Keleti pályaudvar kunagi ammusel a'al

Samas piirneb minu piirkond VIII piirkonaga, mida ajalooliselt tuntakse Józsefvárose või Josefstadti nime all (ehkki kogu ulatuses on VIII piirkond siiski Józsefváros-Kerepesdűlő-Tisztviselőtelep).  Lisaks on piirkond tuntud suure mustlaste kogukonna poolest. Kui ma ütlen, et elan Keleti pályaudvari läheduses, siis esimene reaktsioon on tihtipeale: "Aaaa, mustlaste rajoonis." Ca 82 000 naaberipiirkonna elanikust moodustavad mustlased 3,4%, mis minu jaoks ei ole just ilmatu suur protsent. Miskipärast hoiatas korterisse sisse kolides ka omanik, et piirkonnas on palju mustlasi. Samas ta lisas koheselt, et ma ei peaks muretsema, sest “siinsed mustlased on tsiviliseeritud”. Ma ei muretsenudki. Ega muretse siiamaani.

Homne teema: ungarlased.

Mõni kuu hiljem...

Eelmise blogipostituse kirjutasin siia 5. septembril. Ma ei teadnud siis Budapestist mitte midagi – olin noor ja loll. Nüüd on kätte jõudnud 15./16. detsember (sõltub, mis ajatsooni järgi vaadata). Olen mitu kuud vanem kui 5. septembril, aga endiselt umbes sama loll. Aga lolli ei peata miski. Järgnevalt määrin ekraani mõningase jutuga teatud teemade kohta. Et tänapäeva inimene ei suuda liigpikki tekste seedida, jaotan jutud mõne päeva peale laiali.

Budapest

Budapest on jaotatud 23 piirkonnaks. Piirkonnad kannavad nimede asemel numbreid. Miks? Administratiivselt lihtsam. Budapestis on mitmeid ajaloolisi piirkondi, aga kui neid kõiki hakata nimeliselt nimetama, siis näiteks II piirkond võiks kanda nime Adyliget-Budakeszierdő-Budaliget-Csatárka-Erzsébetliget-Erzsébettelek-Felhévíz-Gercse-Hársakalja-Hárshegy-Hűvösvölgy-Kővár-Kurucles-Lipótmező-Máriaremete-Nyék-Országút-Pálvölgy-Pasarét-Pesthidegkút-Ófalu-Petneházy-rét-Remetekertváros-Rézmál-Rózsadomb-Szemlőhegy-Széphalom-Szépilona-Szépvölgy-Törökvész-Újlak-Vérhalom-Víziváros-Zöldmál. Aja vältel on linn kasvanud ja sellega liitunud ümberkaudsed külad. Nendest ka nimed. Mina elan VII piirkonnas. Tegelikult koosneb VII piirkond ainult ühest ajaloolisest paigast – Erzsébetvárosest. Solidaarsuse mõttes II piirkonna vastu kasutatakse ikkagi nime “VII piirkond”, kuigi võiks vabalt öelda, et elan Erzsébetvároses. Erzsébetváros saab oma nime Austria keisrinna ja Ungari kuninganna Elisabethilt (keiser Franz Joseph I abikaasa). Ajalooliselt tuntakse Erzsébetvárost kui juutide piirkonda ja minu kodule võrdlemisi lähedal asub ka II Maailmasõja aegne juudigeto. Tänapäeval on see kõva peopaik. Seega päris peen koht, kus elada. Minu piirkonnas elab ca 63 000 inimest. Pindala on vaid veidi üle 2 ruutkilomeetri ja seega on tegemist kõige tihedamalt asustatud piirkonnaga Budapestis. 

Minu oma on see imepisike seal keskel

Oma piirkonnast jauran ma seetõttu, et Budapestis on linn detsentraliseeritud. Iga piirkond on justkui linn linnas – oma seaduste ja kõige sellisega. Näiteks päris südalinna keskosas, V piirkonnas, ei tohi pärast kella kümmet või ühtteist õhtul poest alkoholi osta, meil selliseid keelumuresid pole. See küll mind ja mulle külla saabunud punase näoga direktorihärrat ei takistanud - poemüüja andis meile musta kilekoti ja käskis salaja musta katte tagant kott õlut täis laadida. Lõi veel masinast läbi ka. Ju tal oli aparaadil kell ümber seadistatud või lihtsalt ükskõik. Pigem ükskõik. Lisaks on kodutuks olemine (kodutus) seadusega keelatud, kuid nagu ma olen aru saanud, kuulub ka see linnaosade pädevuse. Võib-olla ma selle detaili puhul eksin, sest mu ungari keele oskus piirdub sõnadega “halló” (tere ja nägemist) “szia” (tere ja nägemist) ning “köszönöm” (aitäh). Sellisel juhul võiksid mõnel tänaval olla avalikult ja seaduslikult kodutu, teisel nii säläjä, nagu ütleks Henrik Sal-Saller. Linna detsentraliseeritus toob omakorda kaasa probleeme – suuremate projektide jaoks on vaja kas kõikide või vastavalt asjaosaliste piirkondade nõusolekut. Plussideks on see, et.... eeee... ollakse lähemal valijaskonnale või midagi säherdust... no igatahes sain ma oma linnaosa polgármesterilt Zsolt Vattamánylt postkasti jõulutervituse. Tänan väga, Zsoldipoiss (vaatamata sellele, et kuulud Fideszisse)! Ära siis hakka mingeid piiranguid siin rakendama!

Järgmise päeva teema: mustlased. 

Asukohamaa asukoha geopoliitiline mõtestamine

Olen varsti juba kaks nädalat Budapestis olnud. Et tegemist on üldsegi esimese korraga, mil oma jalga siia riiki tõstnud, olen juurelnud selle üle, et kus ma täpselt olen. Esiteks laen üles hulga kaarte ning lõpuks laon lagedale ka oma demagoogilise teooria Ida- ja Kesk-Euroopa geopoliitilisest mõtestamisest. Miks ta demagoogiline on, näete hiljem ise, aga ühe esileedi mees, keda tuntakse ka akronüümi järgi, mis sarnaneb äravahetamiseni mõiste Traumatic Head Injury akronüümiga, pole näiteks vist selle peale tulnud, kui Eestit mõttetuulesuunaga NW siit Baltikumist lahti rebis. Mitte, et mul nüüd tema vastu sellepärast midagi oleks või et temast kuidagi halvasti arvaks.

Alustagem algusest ja kõigepealt soovin avaldada oma siirast heameelt selle üle, et olen Gruusiast jõudnud tagasi meie suurele kodumaale Euroopa Liitu, kus kõik rahvad on omavahel sõbrad; kus ei tunta rassivaenu; kus rikkust on nii palju, et üks ametkond võib maksta toetusi selle eest, et toodetaks üleliigset teravilja ja seesama ametkond kaks korrust allpool maksab toetusi selle eest, et üleliigset teravilja hävitada; kus kuue kuni kümne viisaastaku pärast on katkuna vaenupisikut kandev rahvuslus isegi oma mõõdukas vormis internatsionalismi vaimu poolt lämmatatud, visatud ajaloo prügikasti kui 19. sajandi väärkonstruktsioon! Ja siis me kõik joome limonaadi (loomulikult suhkru- ja gaasivaba, sest tolleks ajaks on nii kahjulikud ained keelatud)!

Tsoonid

Siinkohal tuleks siiski arvestada, et mitte kogu Euroopa ei ole Euroopa Liit ja meie kodumaa on nii suur ja võimas, et rumal oleks mõtestamisega peatuda pelgalt selle juures. Ungari asupaika on kirjeldatud mitmeti. Enamasti peetakse seda osaks Kesk- ja Ida-Euroopast, mis omakorda omab erinevaid tähendusi, sest raske on sellele piire seada. Kas näiteks Leedu kuuluks sinna? Miks? Või miks mitte?Või piirduda Visegradi grupi riikidega (Poola, Slovakkia, Tšehhi, Ungari)? Või sootuks on tegemist suurema Kesk-Euroopaga, kuhu kuuluvad ka Saksamaa ja Šveits, aga miks mitte Sloveenia? Erinevaid võimalusi on mitmeid.

Kultuur

Sloveeniaga

Sloveeniata

Ida-Euroopa CIA Factbookis

Kultuuri järgi võiks ju ka Eestit pidada mingi teooria kohaselt Kesk-Euroopa riigiks. Küllap aga rahuldame meie ÜRO liigitusega, kus Euroopa on suuresti jaotatud Külma sõja aegse maailmajaotuse järgi, kuid meie oleme pandud Põhja-Euroopa kategooriasse. Mõne teise Külma sõja aegse maailmajaotuse järgi oleme samas ju isegi Ida-Euroopas. Erinevad teaduslikud institutsioonid, organisatsioonid jms näevad asju oma pilguga. Ja sellega ei pruugi jällegi nõustuda teised. Iga inimene võib mõnd kriteeriumit oluliseks pidades oma teooria luua ja siis selle järgi riike või piirkondi vastavalt liigitada regioonideks või piirkondadeks. Eks see kõik üks osake geopoliitikast olegi. Neid erinevaid versioone on ju tohutult palju!

ÜRO liigitused - punane Ida-Euroopa; sinine Põhja-Euroopa

Erinevaid liigitusi pakub ka Edward Lucas, kes toob välja näiteks mustlaste Euroopa (kuhu ka Ungari kuulub).

Üks isik, kes on Eestis viimastel aastatel tuntust kogunud sellega, et ta on Eesti esileedi mees, väitis 14. detsembril 1999. aastal Rootsi Rahvusvahelise Suhete Instituudis peetud kõnes, et Eesti on Põhjala riik. Sellega võib nii mitmeski mõttes nõustuda, kui silm pigistada selles osas, et lätlastega oleme 700 aastat Liivimaad jaganud ning et meie saatus ja ajalugu sel perioodil võrdlemisi äravahetamiseni sarnased on olnud. Kui me aga koos Põhjalasse saame kuuluda, pole ju sellel ka häda midagi. Oma väidet kaitses ta argumendiga, et Eesti on jõulumaa, kuulub jõulude kultuuri:

„We live in Yule-land, the area where one and the same word signifies both the birth of Christ as well as the solstice, the return of the sun, one of the two highpoints in the pre-Christian Calendar of the hyperboreans. Jõulin Estonian, Joulu in Finland, Jul in Sweden, Norway, Denmark and Jol in Iceland. On the British Isles, Yule. AtYule-tide, Jultid, Jõuluaeg, we burn the Yule-log, a symbol of warmth and light at the darkest and coldest of times. The Yule-swath that extends from Iceland and Britain through the Scandinavians to the Finnic lands that include Estonia, ends there. In Latvia Yule is Ziemastvetki, in Lithuania Kaledos, in Russia Rozhdestvo.“

Mulle see jõulumaa teooria meeldib, kuid siinkohal ma ütlen, et ei tasuks peatuda üksnes sõna "jõulud’" kasutamise või mittekasutamisega. Võttes arvesse kõik need riigid, mida üks või teine organisatsioon või instituut peab Ida-Euroopaks, kasutatakse üht sõna veel, millel on alati üks tähendus. Tegemist on sõnaga "kurva", mille kirjapilt võib olla veel ka "kurwa" (poola k.), "curva" (rumeenia k.) "курва“ (vene, valgevene, ukraina, bulgaaria, makedoonia ja ehk ka serbia, kus kasutatakse tegelikult nii kirillitsat kui ka ladina tähestikku). Eestis seda sõna ei kasutata. Või no vähemalt mitte selles kontekstis. Meil on ta sõna „kurb“ omastavas käändes. Me kasutame seda sõna ka tegelikult nii nagu seda tehakse Skandinaavias ja Lääne-Euroopas – kurvi mõistes. Tegelikult pole sõna "kurva“ läti ja leedu keeles päris ametlik sõnaraamatusõna, kuid seda kasutatakse laialdaselt. Seepärast on märgitud need riigid oranžiga. Lätit ja Leedut võib pidada Kurva-Euroopa piirialaks, mis sellegipoolest on kurvakultuurist tugevasti mõjutatud.

Euroopa maad, kus "kurva" ei tähenda kurvi, vaid, noh, midagi sootuks muud

Miks see sõna "kurva" nii oluline on? Oluliseks on see saanud just nimelt seetõttu, et seda kasutatakse tihtilugu situatsioonides, kus midagi äkitselt ja ootamatult halvasti läheb. Ehitusel kukub tellis varbale või mees, kes pidi redelit hoidma, läks selle asemel soojaku taha päikesevarju suitsu tegema ja teine mees koos värvipotiga alla sadas. Või objektijuht oli toonud üheksase ventiilitihendi asemel kuue-poolese või tihendi asemel sootuks mingisuguse odava Albaania alumiiniumsulamist kinnituskolbijuraka, mis niikuinii kuhugi ei kõlba. Aga et demograafiline situatsioon on selline, nagu ta on ja meie suure kodumaa idaosast minnakse ikka lääne poole üldfüüsilist tööd tegema, siis seda sõna kostub tellingutelt üha enam. Ja lääne inimesed võivadki seostada idast tulnud inimeste ühist nimetajad just selle sõna kasutamisega. Kuid meie.. meie seda ei tee! Ja nõnda pole me nemad. Vähemalt enda teada. Ja nõnda liigubki Eesti Põhjalasse!

Lõpetuseks võin ma öelda, et olen enda geopoliitilise asukoha lahti mõtestanud. Ma asun Kurva-Euroopa lääneosas ja enda kurvikultuurist sootuks väljas. Igatahes ma loodan, et ma kellegi nüüd selle postitusega teenimatult liiga ei teinud. Need riigid ju meeldivad mulle kordades enam kui läänepoolsed igavad kurvikultuurimaad. Seetõttu ei tasuks seda lugeda kui tõsiteaduslikku geopoliitikaajakirja - tegemist on  ju meelelahutusliku veebiväljaande Gruusia24 tütarportaaliga.

Peatse kohtumiseni!



Raisk!